Võimalusi erinevate võitlussportide liigitamiseks on mitu, neist kõige lihtsam ja loogilisem on spordialade jagamine lubatud tehnikate alusel. Sellisel juhul jagatakse võitlusspordid löögialadeks ja maadlusaladeks - see tähendab aladeks, kus vastast võib lüüa, ja aladeks, kus vastast lüüa ei või. Löögialade alla kuuluvad näiteks karate, poks ja taipoks. Maadlusalade hulka loetakse muuhulgas kreeka-rooma maadlus, brasiilia jiu-jitsu ning sumo. Lisaks saab võitlussporte jagada ka võitlusdistantside alusel - püstivõitlus, lähivõitlus, maasvõitlus. Kui poksis keskendutakse näiteks ainult püstivõitlusele, siis sportlik vabavõitlus ühendab endast kõik kolm distantsi, brasiilia jiu-jitsu keskendub aga peamiselt maasvõitlusele.

Võitlusspordi treeningutega alustamiseks pole vaja mingisugust eelnevat ettevalmistust - füüsiline vorm, tehniline oskus ning vastupidavus arenevad välja treeningute käigus. Võitlusspordiga tegelevad nii tugevamad kui nõrgemad, pikemad kui lühemad, kõhnemad kui paksemad inimesed ja edukamad on need, kes suudavad enda kehatüübist ja iseloomust lähtuvalt rakendada enda jaoks sobilikumaid tehnikaid ja stiile. Treeningute käigus paraneb kindlasti sportlik võimekus ja nagu kõik spordialad, tekitab ka võitlussport hea enesetunde; lisaks sellele on võitlussport üks parimaid võimalusi oma keha paremaks tundmaõppimiseks.

Võitlusspordialasid on väga erinevaid ning võimatu on tuua välja ühte "parimat" spordiala - selle peab iga inimene enda jaoks ise üles leidma. Kui tunnete huvi treeningutega alustamise vastu või soovite lihtsalt tutvuda erinevate võitlusspordialade kirjeldustega, külastage spordialade kirjelduste lehte.

Head treenimist!

* Kontaktne tähendab võitlusspordi kontekstis jõu kasutamist vastase vastu. Kasutatakse ka terminit täiskontaktne.

Sportlik vabavõitlus jaotub kolmeks: löögidistants (stand-up), maadlusdistants (clinch) ning maasvõitlus (ground).

Ajalugu

Sportliku vabavõitluse ajalooline minevik ulatub tagasi Vana-Kreeka aegadesse, mil harrastati spordiala nimega pankration, kus oli lubatud igasugune vastane alistamine. Tänapäevase sportliku vabavõitluse juured ulatuvad 1920. aastate Brasiiliasse ning Jaapanisse.

Sportlik vabavõitlus on tänapäeval üks kõige kiiremini populaarsust koguvaid võitlussporte, seda eriti USAs.

Reeglid

Kõige laiemalt levinud MMA reeglistik on paika pandud USA osariigi New Jersey spordikomisjoni poolt. MMA raundid kestavad professionaalide puhul 5 minutit, amatööride puhul kolm minutit. Tiitlimatšid kestavad viis raundi, tavalised matšid kolm raundi. Sportlikus vabavõitluses on muuhulgas keelatud näiteks kubemelöögid, löögid peaga, maaslamaja löömine jalaga pähe ning hammustamine. Täispikka nimekirja MMA-reeglitest on võimalik lugeda siit. Eestis kehtiv professionaalide ja amatööride reeglistik asub siin.

Varustus

Sportlikus vabavõitluses kannavad võistlejad hambakaitset, kubemekaitset ja õhukesi (~2,5cm paksusega) kindaid, mille puhul näpud jäävad vabaks. Amatööride puhul on kasutusel ka säärekaitsmed.

Sport Eestis

Eestis on neli sportliku vabavõitluse klubi - Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kuressaares. Samuti toimuvad treeningud treeninggruppides Kehras ja Tallinna Ülikoolis ning KVÜÕA Kõrgemas Sõjakoolis. Nimekirja klubidest on võimalik vaadata siin.

Edukad Eesti sportlased

Eesti profiklassi sportlike vabavõitlejate nimekiri asub siin.

Suurimad organisatsioonid

Eesti sportliku vabavõitluse liiga Raju on professionaalidele mõeldud võistlussari, mille üritused toimuvad 2-3 korda aastas. Lisaks sellele korraldab Tallinna klubi 3D Treening amatööridele suunatud võistlussarja 3D Liiga.

Rahvusvaheliselt on suurimaks sportliku vabavõitluse liigaks Ultimate Fighting Championship (UFC).

Ajalugu

Esimesed ülestähendused poksilaadsete spordialade kohta pärinevad sumeritel 6000 aastat tagasi ning egiptlastelt 5000 aastat tagasi. Samuti tegelesid poksiga vanakreeklased ning poksimist on kirjeldanud Homeros oma eeposes „Iliad ja Odüsseia“. Vana-Kreekas võeti poksimine Olümpiamängude kavasse 688 aastat enne Kristust. Ka Vana-Roomas tegeleti poksimisega, nii gladiaatorite kui ka aristokraatide ning isegi keisrite poolt. 500. aastal keelas Theodoric Suur poksimise Rooma impeeriumis, kuna see moonutavat jumala poolt inimesele loodud nägu.

Reeglid

Poksis on sportlastel lubatud kasutada löömiseks vaid rusikas käsi. Keelatud on löögid allapoole vööd, löögid peaga, Tänapäeva poksis kestavad matšid 12 raundi. Poksijal on võimalik võit saavutada kolmel moel – nokaudiga (vaastane on löödud teadvusetuks), tehnilise nokaudiga (vastane ei suuda end kaitsta ning kohtunik otsustab matši peatada) ning kohtunike otsusega (kui kõik 12 raundi on lõpuni võideldud ja matš pole lõppenud nokaudi ega tehnilise nokaudiga).

Varustus

Poksis kasutatakse spetsiaalseid poksikindaid pehmendusega poksikindaid. Samuti kannavad poksijad hambakaitsmeid, spetsiaalseid poksijalatseid ning vööni ulatuvaid lühikesi pükse, millest allapoole on poksireeglite järgi keelatud vastast lüüa.

Sport Eestis

Eesti Poksiliit juhib poksimisega seotud tegevust Eestis. Nimekirja Eesti Poksiliidu liikmeklubidest on võimalik vaadata siin.

Edukad Eesti sportlased

Ülevaate Eesti tuntuimatest poksijatest saab eestikeelse Wikipedia vahendusel siin.

Suurimad organisatsioonid

WBA, WBC, IBF, WBO.

Ajalugu

Taipoksi ajalugu ulatub ligi kahe tuhande aasta tagusesse aega ning selle juured pärinevad kahest erinevast Lähis-Ida võitluskunstide stiilist - muay borang'ist ("iidne poks") ning krai krabong'ist (Tai relvavõitluskunst). Nagu paljud teised traditsioonilised võitluskunstid, oli taipoks tugevalt seotud sõjapidamisega. Taipoki süstemaatilise ja juhitud arengu alguseks võib pidada 14. sajandit, kui kuningavõim sidus taipoksi tugevalt endaga ning loodi rügement, mille sõdurid pidid oskama taipoksi.

Tänapäevase taipoksi areng sai võimalikuks 19. sajandil, kui Tai kuningate eestvedamisel algas ühtse reeglistiku loomine taipoksi võistluste pidamiseks. Esimene taipoksiring ehitati 1921. aastal. 1923. aastal võeti taipoksis kasutsele kindad (enne mida kasutati ümber käte seotud riiet) ning kubemekaitsmed. 1995. toimusid esimesed amatööride taipoksi maailmameistrivõistlused. Tänapäeval on taipoks levinud üle kogu maailma.

Reeglid

Taipoksi matšid koosnevad kuni viiest kolmeminutilisest raundist, raundide vahel on võistlejatel kaheminutilised puhkeperioodid. Matšide lõppemiseks on kolm võimalust - nokaut (võistleja ei suuda pärast nokdauni ehk pikalilöömist kümne sekundi jooksul püsti tõusta), tehniline nokaut (kohtunik otsustab matši katkestada, kuna üks võistleja ei suuda jätkata) ning kohtunike otsus. Taipoksis on keelatud vastase hammustamine, silmade ründamine, löögid peaga, maadlusvõtted (v.a. tai klintš) ning kubeme ründamine. Taipoksi reeglite kohta saab pikema ülevaate siin.

Varustus

Taipoksijad kannavad matšide ajal lühikesi pükse, kubemekaitset, poksikindaid ja hambakaitsmeid. Ringi sisenedes kannavad võistlejad ka traditsioonilist Mongkol'i peakatet ning matšide ajal on lubatud kanda ümber käe amuletti.

Sport Eestis

Ametlik Eestis taipoksi tegevust reguleeriv organisatsioon on MTÜ Eesti Muay Thai Federatsioon. Eestis on kaks taipoksi võistluste sarja - Muay Thai Conflict ja Fight Night.

Edukad Eesti sportlased

Kevin Renno, Edvin-Erik Kibus.

Suurimad organisatsioonid

IFMA, WBC Muaythai, Sports Authority of Thailand.

Ajalugu

Kikkpoks on suhteliselt noor võitlussport, millega hakati tegelema 20. sajandi keskpaigas nii Euroopas, Ameerikas kui ka Jaapanis. Pikema ajalooga on Jaapani kikkpoksi taust, mille loojaks 1950. aastatel peetakse Tatsuo Yamadat. Yamada oli karateka, kelle sooviks oli korraldada karate-võistlusi taipoksi reeglite järgi. Ka Euroopa ja Ameerika kikkpoksi arendajate taust oli karates.

Sport tänapäeval

Tänapäeval on kikkpoks spordiala, mida harrastatakse enesekaitse, tervisespordi nig võistlusspordi eesmärkidel. Maailma suurimad kikkpoksi võistlused toimuvad K-1 organisatsioonis.

Reeglid

Kikkpoksi matše peetakse enamasti kas Jaapani või Ameerika reeglite järgi. Jaapani kikkpoksi matšide pikkuseks on viis kolmeminutilist raundi. Lisaks käe- ja jalalöökidele on lubatud ka põlvelöögid ning maadlus tai klintšis. Keelatud on küünarnukilöögid.

Ameerika kikkpoksi reeglite järgi kestavad matšid 3 kuni 12 raundi, raundi pikkusteks on kaks kuni 3 minutit. Keelatud on löögid allapoole vööd, samuti küünarnuki- ja põlvelöögid.

Matšid lõppevad nokaudiga (võistleja ei suuda võistlust jätkata), tehnilise nokaudiga (kohtunik peatab matši) või kohtunike otsusega.

Varustus

Kikkpoksi matšidel kannavad sportlased lühikesi pükse, kubemekaitset, poksikindaid, hambakaitset, säärekaitsmeid ning kikkpoksisaapaid. Amatööride puhul on kasutusel ka peakaitse.

Sport Eestis

Eestis tegeleb kikkpoksi juhtimisega Eesti Kick-Boxingu Liit.

Edukad Eesti sportlased

Ainar Karlson, Dmitri Vorobjov, Hannes Perk, Aleksandr Bernjakov

Suurimad organisatsioonid

WAKO, WKA, IKF, K-1.

Ajalugu

Maadlus on tõenäoliselt maailma kõige vanem võitlussport, mille ajalugu ulatub inimkonna algusaegadesse. Vanimateks säilinud tõenditeks maadlusvõistluste kohta on nelja tuhande aasta vanused Egiptusest pärinevad kunstiteosed, mis kujutavad maadlejaid omavahel matši pidamas. Maadlusel pole ühte päritolupiirkonda, sellega hakati iseseisvalt tegelema nii Aafrikas, Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas.

1904. aastast kuulub maadlus olümpiamängude kavasse. Maadlus on üks populaarsemaid spordialasid USA ülikoolides.

Reeglid

Kreeka-rooma maadluses on keelatud vastase haaramine vööst allpool ja heitmine jalgade abil. Vabamaadluses on lubatud hoida kinni kõikjalt vastase kehast ning heitmine jalgade abil on lubatud. Võistluse eesmärgiks on mõlemal juhul vastase selilipanek ja kinnihoidmine, võit saabub kas mitme eduka heite järel või ajalimiidi täitudes punktide alusel.

Lukumaadluses on võistluse eesmärgiks vastase alistamine lukuvõtte või kägistusega. Kui seda ajalimiidi täitumiseks juhtunud pole, saab võidu võistleja, kes on sooritanud rohkem tehnikaid ja näidanud üles suuremat aktiivsust. Sambo reeglid sarnanevad lukumaadluse reeglitele.

Sumos on võistlejate eesmärgiks üksteise väljatõukamine võistlusringist.

Varustus

Kasutatav varustus sõltub maadluse alaliigist - kreeka-rooma maadluses ja vabamaadluses on kasutusel maadlustrikood, maadlussaapad, kubemekaitsmed ja hambakaitsmed. Lukumaadluses kasutatakse samuti kubeme- ja hambakaitsmeid, võistlemine toimub paljajalu ning lühikestes spordiriietes. Sambo puhul on kasutusel kimono, kaitsekiivrid ja õhukesed kindad. Sumos on sportlaste ainsaks riietusesemeks mawashi.

Sport Eestis

Kreeka-rooma maadlust ja vabamaadlust juhib Eesti Maadlusliit. Lukumaadluse reguleerimisega tegeleb Eesti Sportliku Vabavõitluse Ja Brasiilia Jiu-Jitsu Liit. Sumoga tegeleb Eesti Sumoliit. Sambo juhtimisega tegeleb Eesti Samboliit.

Edukad Eesti sportlased

Sumo - Kaido Höövelson. Kreeka-rooma maadlus ja vabamaadlus - Georg Lurich, Kristjan Palusalu, Georg Hackenschmidt, Aleksander Aberg, Heiki Nabi.

Ajalugu

Ala sai alguse kui Kano Jigoro saatis Mitsuyo Maeda - üks tema maasvõitluse ekspertidest, Judot üle maailma levitama. 1916 aastal tutvustas Maeda Brasiilias kunsti Carlos Gracie’le, keda tema noorema venna Helio Gracie’ga peetakse Brasiilia Jiu-Jitsu loojateks.

Sport tänapäeval

Brasiilia jiu-jitsu (tuntud ka kui Gracie Jiu Jitsu) saavutas laiema tuntuse 1990ndatele kui Royce Gracie võitis esimese, teise ning neljanda vabavõitluse turniiri Ultimate Fighting Championship. Brasiilia jiu-jitsu jaguneb tänapäeval kaheks spordialaks: üks mida harrastatakse kimonoga ehk Brasiilia jiu jitsu ning teine, kus kimono asemel kantakse lühikesi pükse ning riietest haaramist ei kasutata - Lukumaadlus.

Reeglid

Brasiilia Jiu-Jitsu ning Lukumaadluse reeglid on küll detailides erinevad, kuid võistlejate ülesandeks on mõlema ala puhul matsi aja lõppedes vastase võitmine kas punktidega või alistusega. Löögid on keelatud.

Varustus

Sportlased kannavad kimono ehk gi-d, mis sarnaneb Judo kimonole ent on lõikelt kitsam ning lühem. Lukumaadluse varustusse kuuluvad lühikesed püksid ning särk.

Sport eestis

Edukad eesti sportlased

Suurimad organisatsioonid

International Brazilian Jiu-Jitsu Federation, Abu Dhabi Combat Club

Ajalugu

Karate ajalugu ulatub 14. sajandi Okinawa saarele, mille elanikeni jõudsid võitluskunstid tõenäoliselt läbi Hiina munkade. Algselt killustunud ja väga suurde hulka eri koolkondadesse jagunenud karate jõudis laiema avalikkuse ette 19. sajandil läbi Shotokan-karate. Algselt vaid Okinawal harrastatud võitluskunsti võtsid lõpuks üle jaapanlased, kes hakkasid seda oma ülikoolids ja sõjaväes populariseerima. Aasiast välja jõudis karate 20. sajandi esimesel poolel tänu Jaapani immigrantidele.

Sport tänapäeval

Maailma suurimaks karatesportlasi koondavaks organisatsiooniks on World Karate Federation (WKF), millesse kuulub üle kümne miljoni inimese. 1961. aastal asutatud sportkarate organisatsioon korraldab iga kahe aasta tagant maailmameistrivõistluseid. Eesti Karate Föderatsioon tunnustab ametlikult kuute sportkarate stiili: Shotokan, Wadoryu, Shitoryu, Jyoshinmon Shorin Ryu, Shukokai, Kyokushinkai.

Reeglid

Sportkarate reeglitega on võimalik tutvuda WKF kodulehel.

Varustus

WKFi reeglite järgi peavad sportkarate võistlejad kandma valget gi-d (karatekostüüm) ning vööd. Kaitsetest on professionaalide puhul kasutusel õhukesed kindad, hambakaitse, sääre- ning jalakaitsmed, naiste puhul ka rinnakaitsmed. Amatöörid peavad lisaks kandma ka pea- ning kehakaitset.

Sport Eestis

Eestis on 22 sportkarated õpetavat klubi ning ligi ??? harrastussportlast. Eesti karateklubide nimekirja on võimalik vaadata siit.

Edukad Eesti sportlased

Marko Luhama, Dmitri Teplõhh, ???.

Suurimad organisatsioonid

Eelpool mainitud maailma suurima karateorganisatsiooni World Karate Federation kõrval tegutsevad ka väiksemad sportkarate organisatsioonid AAKF, AOK, TKL, WUKO ja WKC.