BJJ musta vöö omanik Martin Aedma jagab oma mõtteid pärast kolmandat profireeglite järgi peetud MMA-matši. Martini vastaseks Raju 7-l -77kg kaalus oli Soome sportlane Lauri Väätäinen. Matš lõppes Martin Aedma võiduga teises raundis. Võidu tõi jalalukk.
RAJU 7 on seljataga, kirjutan oma mõtteid matšist ja järeldustest, mis ma sellest tegin.
Matši kulg minu mälu järgi
Esimene raund
Liikusime ringi, proovisin paari vasaksirget lüüa ja ta taganes nendest, jooksin sisse kahejalahaardest mahaviimist püüdma, jäime puuri vastu haaretega võitlema, jätkasin töötamist mahaviimise nimel ja saavutasin selle, ta jäi alla suletud kaitsesse ning lõi mõned löögid sealt, tõusin jalgade avamiseks püsti mille peale ta kaitse avas ja sooritas mõned jalalöögid minu pea suunas, kohtunik katkestas matši hetkeks ja seletas talle, et B klassi reeglitega see ei ole lubatud, matš jätkus, möödusin jalgadest kuid selle käigus tabasid mind mõned löögid, külje pealt asendist liikusin peale, alustasin löömist, ta proovis löökide vältimiseks kõhuli keerata kuid loobus sellest peagi, raund hakkas lõppema ning proovisin käelukuga lõpetada, ebaõnnestusin ja jäin alla suletud kaitsesse, vahetult enne lõppu tegin pühkimise ja proovisin veelkord käelukku, viimane oli hästi peal kuid raund lõppes.
Teine raund
Kohe raundi alguses sooritasin mahaviimise ühe jala haardest, avatud kaitsest langesin selili jalaluku rünnakuks, ta proovis samuti jalalukku kuid ebaõnnestus, kindlustasin hea haarde ümber kanna ja keerasin, vastane alistus.
Mis oli hea?
Ma treenisin palju mahaviimisi koos löökidega. Ma olin kindel oma maadlusoskuses ja selles, et ma suudan matši matile viia. Nii ka läks.
Mis oli halb?
Tema löögid allasenditest osutusid üsnagi efektiivseteks. Tundsin nii mõneski asendis end ebamugavalt, ei suutnud neid lööke vältida ega ka ise vastu lüüa. Samuti tundsin end ääretult väsinuna juba matši algusest saadik.
Järeldused ja mõtted
Olen enda jaoks teinud kaks olulist järeldust. Esiteks pean töötama selle kallal, et pealasendites vältida lööke. Matši ajal tundsin, et mu pea on liiga õieli ja vastasele just löömiseks sobivas kohas.
Ma usun, et väikesed muudatused kehaasendites ja liikumistes tagavad edasimineku selles valdkonnas. Üks sellele eesmärgile fokuseeritud treeningkord teeks juba palju head. Ma arvan, et ettevalmistuses selleks matšiks pöörasin küll õigustatult palju tähelepanu mahaviimistele ent natuke jäi vajaka teistest võitluse olulistest aspektidest, nende hulgas maasvõitlus koos löökidega.
Tundsin end väga väga väsinuna juba algusest peale. Üsnagi tõenäoliselt on siin põhjuseks kaalulangetamine. Seitsme päevaga läksin 83lt 77le ehk siis 6 kilo ja viimase 35 tunni jooksul enne kaalumist ma sisuliselt nälgisin – sõin ainult 100g šhokolaaadi, 30g päevalilleseemneid ega joonud mitte midagi.
Kogu võistluspäeva vältel tudsin südame puperdamist. Kuigi ma täpselt ei mõõtnud oma südamelöögisagedust (SLS, lööki/minutis), siis ma oletaksin, et see oli puhkeolekus vahemikus 70-80. See ei läinud madalamaks isegi täielikus rahuolekus, voodis selili lamades. Võrdlusmomendiks oli sama näitaja 2 päeva hiljem 54, istudes.
SLS on hea näitaja inimese füüsilise seisundi kohta, eriti vastupidavusliku võimekuse koha pealt.
Vastupidavustreeninguid tehes ja vormi paranedes SLS langeb nii töö ajal, kui ka puhkeolekus. Näiteks kui joosta üle päeva kolm kilomeetrit järgmise kahe kuu vältel, iga kord sama tempoga, siis võrreldes esimese ja viimase jooksu südamelöögisagedust peaks olema näha, et keskmine SLS on madalam (ka puhkeolekus).
Sellele asjaolule toetudes võite ette kujutada, et kui tavaliselt on puhkeolekus SLS 54 ja ühel päeval on see 70-80, siis on midagi üpris halvasti.
Võistluspäeval muretsesin, kuidas see minu sooritust mõjutab. Soojenduseks tegin madala intensiivsusega drille ning juba kahe minuti järel tundsin end suhteliselt väsinuna.
Matšis tundsin end kohati eriti nõrga ja aeglasena. Teise raundi alguses tehtud jalalukk tuli suuresti sellepärast, et ma soovisin matši kiiret lõppu. Trennis ma teen üliharva jalalukke, sest ma pean neid natukene riskantseteks. Seekord läks kõik hästi.
Natukene irooniline on see, et ma õpin sporditeadust ja tean, et sportlased valmistuvad võistlusteks võttes arvesse väga paljusid asjaolusid ning ajastavad oma tippvormi. Näiteks minnakse võistluspaika elama ja treenima juba kuu, või enamgi, varem. Muidugi, kui tegemist on vahemaaga nagu Tartu – Pärnu, siis kindlasti mitte, aga kui tegemist on näiteks Tartu – Sydney, kindlasti. Organism peab harjuma kindlate rütmidega, keskkonna muutustega, toidu ja unerežiimidega. Seda kõike selleks, et saaks võistelda täpsel nagu treenitakse. Sportlane treenib ning tahab teha oma head sooritust, milleks ta on valmistunud. Igasugused järsud muudatused/muutused enne võistlust ei ole teretulnud.
Üldises mõttes ma olingi igati valmis võistlema. Ma olin treeninud hästi, söönud hästi ja vorm tundus hea. Kuid 7 päeva enne võistlust ma vähendasin toidukoguseid ja saadavat energiahulka väga palju ning viimasel 35 tunnil lausa nälgisin. See oli tegevus, mis mu keha oma harjunud heast ja kindlast tavapärasest rütmist/rutiinist välja viis ja negatiivselt mu sooritust mõjutas.
Pika jutu kokkuvõte, selliselt ma enam kaalu ei võta ja pean kogu toimunut heaks kogemuseks, mis siiski lõppes minu jaoks hästi.
Allikas: http://martinaedma.bjj.ee/
