Foto: Jorgen Matsi erakoguPsühholoogiadoktorant Jorgen Matsi, kes on Tartu ülikoolis spetsialiseerunud spordipsühholoogiale, loodab, et ühiskond ei tee Andrus Veerpalu dopingujuhtumist emotsionaalselt kaugeleulatuvaid järeldusi.
Viimastel nädalatel on seoses Andrus Veerpalu dopingujuhtumiga sport olnud paljude inimeste jaoks väga meelierutav ja aktuaalne teema – kahjuks sedapuhku negatiivses kontekstis. Tundub, et sellest räägib terve Eesti ühiskond. Miks see teema inimestele nii väga korda läheb?
Esiteks arvan, et hulk, kellele teema väga korda läheb, polegi nii suur, aga nad lihtsalt paistavad praegu rohkem silma. Aga teiseks – inimestel on kalduvus hoida enda identiteedist kinni. Kui on tugev veendumus, mis on mingi hoiakuga seotud, siis pigem otsitakse tõendeid selle kinnituseks. Ehk siis inimesed, kes arvavad ühtepidi, otsivad informatsiooni, mis kinnitab nende seisukohti, ja inimesed, kes arvavad teistpidi, otsivad jälle teistsugust informatsiooni. See põhjustab vastuolulisi arvamusi, sest inimestel on üldiselt raske kaht vastanduvat seisukohta kaaluda.
•• Kuid kui tunded maha rahunevad ja on aega olukorda ratsionaalselt analüüsida, kas siis ei või tekkida olukord, kus näiteks need 68 000 inimest, kes praegu on Facebookis Andrus Veerpalu selja taha koondunud, lasevad usust lahti ja pettuvad, võib-olla isegi saavad vihaseks?
Kindlasti pole 68 000 inimest üks ja ühtne grupp. Sotsiaalvõrgustikus on üldse lihtne ühe nupuvajutusega toetust näidata, aga sellega ei pruugi kaasneda väga suurt reaalset pühendumist. Ei usu, et kõigi nende pühendumine on võrdne – näiteks 68 000-pealist inimketti Veerpalu toetuseks me Eestis ei näeks. On tõenäoline, et osa neist inimestest jätkab info uskumist, mis kinnitab nende enda veendumust. Lõplikku ja autoriteetset tõde pole ju võimalik mingi füüsilise anumana nende ette asetada. Seega, osa inimestest jääb oma seisukohale truuks.
Suurem osa inimestest ilmselt unustab probleemi niipea, kui see pole enam aktuaalne – ükskõik, kas nende veendumused muutuvad või mitte. Mingi osa võtab uute tõendite valguses omaks uued veendumused. Mis puudutab viha küsimust, siis näeme juba praegu, kuidas mõnedes inimestes on see vihasööst tekkinud – sellest annavad tunnistust asjaosaliste ja ka ajakirjanike pihta käivad negatiivsed sõnavõtud. Järsk veendumuste muutumine ongi väga raske. Aja jooksul see vaibub. Uue infoga kohanemine on raske, kuid inimesed on selleks üldiselt võimelised.
•• Väga paljude jaoks on tähtsaim leida süüdlane – on see siis sportlane ja tema meeskond, info lekitaja, meedia, suusaliit. Miks see inimestele oluline on?
Inimloomusele on väga omane otsida põhjuseid ja seoseid sealt, kus neid tegelikult ei ole. Inimene tahab leida kindlat ja lihtsat seletust. Tunduvalt kergem on näidata näpuga, kes on süüdi, kui mõelda, et igas olukorras on rohkem mõjutegureid – tihti ka veel varjatud tegureid –, millega me ei suuda alati arvestada. Määramatus olukorras on inimesel raske toime tulla. Nii tehaksegi otsus ära – selle abil tulevad inimesed toime olukorraga, mida neis põhjustab teadmatus. Olukord tehakse enda jaoks selgeks.
Soovitaksin siinkohal neile, kes on üht- või teistpidi väga kindla veendumuse leidnud, üritada natukeseks enda peast välja minna. Mõelda poolt- ja vastuargumentide peale, nagu näiteks mõtleks marsielanik: mida me teame ja mida me veel ei tea. Tuleks üritada aktsepteerida, et selle teema juures on palju asju, mida me ei suuda hoomata ja millest me jääme paratamatult kõrvalseisjatena ilma. Selleks, et mitte teha ennatlikku otsust, pean ma ka näiteks endale aeg-ajalt meelde tuletama, et mul ei ole piisavalt teadmisi füsioloogia vallas.
•• Teine teema, mis on väga erutav, puudutab tõerääkimist. Sporti seostame üldiselt ausa mängu ja kindlate reeglitega. Nüüd on aga mõned väga prominentsed spordiinimesed tunnistanud, et nad valetasid. Inimesed ütlevad, et nad on pettunud, et ei usu enam kedagi ega midagi ning et sport ongi räpane ja ebaaus. Mida sellest arvata?
See on rohkem ühiskondliku moraali küsimus. Prominentsed isikud tunnistasid, et nad valetasid. See on plekk nende renomeel. Mina soovitaksin hoiduda emotsionaalsetest otsustest, liigsest kirvemeetodist. Kui on selgunud, et inimesed valetasid, ei tähenda see automaatselt, et valetavad kõik, kes antud juhtumiga seotud on, kuni selleni, et lausa kõik sportlased valetavad. Pole olemas sellist gruppi nagu „kõik sportlased”. Psüühiliselt ja füsioloogiliselt on kõik inimesed erinevad. Seni, kuni pole vastupidiseid tõendeid, ei ole põhjust alusetult kahtlustada. Las see valetamine jääb nende peale, kes valet rääkisid. Laiem üldistamine ei tee kellelegi head.
•• Kas teie hinnangul oleks selle juhtumi puhul saanud midagi teisiti teha, et lööki pehmendada?
Lööki pehmendada? Arvan, et mitte. Nagu ütlesin, senistele arusaamadele järsult vastanduv info oleks tulnud niikuinii, sõltumata sellest, kuidas seda esitatakse. Mis aga puudutab teisiti tegemist, siis on selge, et inimestele ei meeldi teadmatus.
Pikka aega kestnud teadmatus ongi see, mis on praegu tekitanud väga tugevaid seisukohti. Võib mõelda, et kui info oleks esitatud asjaomaste endi poolt ja ühekorraga, oleks emotsioon võib-olla leebem. Oleks olnud selge, kuidas asjade seis on – praegu käib aga jätkuv vastandliku info esitamine.
•• Ma ei tea, kui palju spordipsühholoogia käsitleb dopinguteemat, aga kas ja kuidas on teie hinnangul võimalik säästa või kaitsta sportlast, kes on andnud positiivse proovi?
Spordipsühholoogia käsitleb dopinguteemat küll. Kui konkreetset situatsiooni vaadata, on tegemist sama olukorraga, mis tekib mistahes väga stressirohkes situatsioonis. Kuidas sportlast säästa? Lihtne vastus oleks, et teda ei tohiks panna olukordadesse, mis tekitavad talle asjatut ja täiendavat stressi. Kui on selge, et sportlane ei saa või ei taha või ei oska anda ammendavat vastust, võiks ta hetkeks rahule jätta, lasta olukorral settida ning oodata, kuni infot tuleb kuskilt mujalt. Mida suurem meediamull tekib, seda rohkem stressi sportlane kogeb. Nii et kõik, kelle huvi on Veerpalu säästa, võiksid mõelda, et nad ei suurendaks enam tema stressi.
•• Mis te arvate, kui suur on see hoop Eesti spordile?
Tahaksin loota, et võimalikult väike. Usun, et inimesed mõistavad, et tegemist on üksikjuhtumiga. Ilmselt on sellel mingisugune finantsiline mõju, aga väga loodan, et antud juhtum ei pane ühtki noorsportlast treeningust loobuma või ei hoia ühtki lapsevanemat tagasi last sportlikumaks inspireerimast.
Spordi tegemine ei ole ju muutunud. Suusatatakse ju ikka kahe suusa ja kahe suusakepiga – see on endiselt kehaliselt väga kasulik tegevus ning ka võistlusi võime jätkuvalt nautida.
•• Kui konkreetselt teemalt edasi üldisemale liikuda, siis kas teie arvates kasutavad Eesti sportlased piisavalt psühholoogi abi?
Raske öelda. Koostöö psühholoogiga ei jõua tihti avalikkuse ette ega isegi mitte psühholoogi kolleegideni. See on konfidentsiaalne töösuhe, mistõttu on mul raske hinnata, kui laialt see levinud on. Kuid kogemuslikult arvan, et ilmselt ei kasuta sportlased psühholoogi abi just palju – spordipsühholoogia on ressurss, mida Eestis pole harjutud kasutama. Sportlastel on hoiakud spordipsühholoogide suhtes. Peljatakse, et sellest ei ole kasu, takistab ka finantsprobleem. Kõikide tippspetsialistide jaoks ei jätku meeskonna loomisel raha – seal on treener, füsioterapeut, massöör, toitumisspetsialist... Ilmselt paljud otsustavad, et spordipsühholoog lihtsalt ei mahu nendesse prioriteetidesse.
•• Eestis on olnud kuulda ka seisukohta, et psühholoogi abi vajamine oleks justkui nõrkuse tunnuseks. Kas sportlased pelgavad ehk sedagi, et näivad nõrgad, kui psühholoogi poole pöörduvad?
Jah, seda suhtumist võib aimata küll. Kuigi kõigil, kellel selline mõte tekib, soovitaksin mõelda psühholoogi juurde pöördumisest kui psühholoogiliste oskuste treeningust. See on sama hea kui kehaline treening – ja selles me ei näe ju nõrkuse tundemärki.
•• Milliste alade esindajad võiksid teie arvates kindlasti psühholoogi abi kasutada?
Aladel on erinevad vajadused: ilmselgelt on näiteks maratonijooks psühholoogiliselt erinev maadlusest. Aga üldiselt ei saa tuua välja sellist ala, mis eriti vajaks psühholoogi abi. Võistlussituatsioon ja parima soorituse tahe on ju igal alal samasugune.
•• Kui vaatate tiitlivõistluste starte, kas siis näete juba kaugelt, kes sportlastest on psühholoogi nõustamist saanud ja kes mitte? On seda võimalik sportlase kehakeelest või enesekindlusest välja lugeda?
Kehakeelest pigem mitte, küll aga on sellest võimalik aru saada, kui kuulata intervjuusid, mida sportlane enne võistlust annab. Ei saa muidugi välistada, et nad on jõudnud teadmisteni mõnel muul viisil, aga tihti üritavad psühholoogilist nõustamist saanud sportlased intervjuudes keskenduda omaenese tegevusele, mitte niivõrd enda võrdlemisele teiste sportlastega. Sportlased üritavad vältida tuleviku ennustamist, mingi koha või tulemuse väljakäimist. Enne võistlust on nad pigem napisõnalised.
Nii jõuame tagasi jälle teemani, et inimestele ei meeldi teadmatus. Seetõttu soovivad fännid ja meedia enne võistlusi teada, kuidas sportlase vorm on ja kas ta jõuab esikümnesse. Objektiivne reaalsus on, et ta ei või seda teada, seega pole tal mõtet seda ka välja öelda. See tekitab survet, juhib sportlase tähelepanu oma soorituselt kõrvale. Siinkohal soovitaksin kõigile ajakirjanikele ja fännidele, et jätke emotsioonid ja tuline kaasaelamine pigem võistlusjärgsesse aega. Siis on sportlasel selleks aega. Aga enne võistlust las ta olla rahus.
•• Milliselt tasemelt oleks loogiline, et sportlase meeskonda kuulub ka psühholoog?
Psühholoogiline ettevalmistus võiks kuuluda treeningute juurde juba maast madalast. Laste puhul võivad seda rolli edukalt täita ka treenerid ja lapsevanemad. Mis puudutab sportlase taset, siis kõige olulisem on, et kui sportlane tunneb, et tal võiks psühholoogist abi olla, siis ta võikski kohe tulla. Töö spordipsühholoogiga ei tähenda iganädalasi kokkusaamisi. Sportlane võib esimese vestluse järel ka ise arendada oma psühholoogilisi oskusi. Kui ta on edukas, võib ta seda ka ise edasi teha. Kui ta tunneb, et enam ei oska, võib jälle abi otsida.
•• Palju on Eestis neid spetsialiste, kes spordipsühholoogiat tunnevad ja suudaksid sportlasi aidata?
Eestis puudub spordipsühholoogi kutsestandard – põhimõtteliselt võib igaüks öelda, et ta tegeleb spordipsühholoogilise nõustamisega. On mõned inimesed, kelle kohta sportlased on ise öelnud, et nad on neilt abi saanud. Neid pole palju, pigem kaks-kolm nime.
Kui sportlane tunneb, et ta sooviks psühholoogi abi, võib alati nende inimeste poole otse pöörduda, aga võib ka minna tavalise psühholoogilise nõustaja juurde, keda on igas linnas. Tavaliselt on hea psühholoogi tunnus see, et kui ta tunneb, et on ise ebapädev mõnd probleemi lahendama, leiab ta inimese, kes suudaks aidata. Pole mõtet tavapsühholoogi peljata, kui on soov sooritust parandada.
Eestis tegelevad spordipsühholoogiaga peamiselt inimesed, kellel on psühholoogiaalane haridus ning kes on ise kuidagipidi spordiga kokku puutunud. Ka minu baasharidus on üldpsühholoogia vallas, oma spordihuvi tõttu olen sattunud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda spordipsühholoogiaga tegelema.
•• Olete ka ise sportlasi nõustanud?
Jah, olen küll. Erineva tasemega sportlasi, erinevas vanuses. See on ainult tervitatav, et inimene tuleb abi otsima.
Isiklikku
Jorgen Matsi
spordipsühholoog
Sündinud: 22. märtsil 1983.
Haridus: Tartu ülikooli psühholoogiainstituudi bakalaureuse- ja magistrikraad, praegu doktoriõppes.
Töö: Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond, spordi sotsiaalteaduste õppetooli spordipsühholoogia assistent.
Spordipsühholoogia õpiku (2010, kirjastus Atlex) üks autoreid.
Sportliku vabavõitluse (MMA) võitleja ja spordiklubi Elustreening Eesti treener.
allikas: www.epl.ee
