Raskesport.ee

Ringist väljuva fighteri silmad, kes on endast andud kõik, säravad. Ta võib olla kurnatud, füüsiliselt vigastatud, kuid huultel mängib naeratus. Ta võib olla kaotas seekord, kuid ei andud alla. Ta saavutas tähtsaima – võidu enda üle! Samal ajal võivad olla fighteri silmis pisarad ning hinges kriipimas ahastuse ja ehk enesesüüdistusegi esmased sugemed, sest midagi jäi siiski tegemata. Tegelikkus on sageli palju proosalisem. Täna ei olnud lihtsalt tema päev!

Ring on ettearvamatu paik, seal võib juhtuda kõike. Olen endalt korduvalt küsinud, et miks need inimesed, kes treeningul hiilgavad, kelle tehnika on hea, põruvad ringis. Nad treenivad korralikult, on hingega asja juures. Neid valmistatakse psühholoogiliselt ringi minekuks ette, kuid silmnähtavalt vajuvad nad tavaliselt peale esimest raundi ära. Ometi on näha ja tunda nendes pesitsevat jõudu, vastupidavust ning oskusi aga nad ei suuda tegutseda sekundandi sõnade järele. Mõnel puhul mängib siin rolli kogemus. Algajale kikkpoksijale võivad tunduda vastase löögid hirmuäratavalt tugevana ning ta ei kujutanud ette, mis tegelikult toimuma hakkab. Teisalt jälle just algaja võib oma hasardiga murda vastase vastupanu. Näiteks mina mäletan oma esimesest fightist ainult kahte asja, et võitsin ja tundsin end ringis justkui kodus. Teiste kirjelduste põhjal tean, et läksin tõelise tanki kombel ainult otse edasi.

Mitmetes vestlustes teiste kikkpoksijatega on nad esile toonud ebakindlust. Nad ei tea, täpselt milline löök mõjub või mida nad ringis toimuma hakkab. Nad küll oskavad löögi kombinatsioone, on neid harjutanud, need tulevad treeningul välja aga puudub teadmine, kuidas neid ringis kasutada. Minu üks reegleid on see, et võistlustel ma ei kasuta ühtegi lööki, milles pole kindel. See tähendab, mida ma pole mitu kuud, sadu kordi, iga päev harjutanud, jääb kasutusest välja. Asjad peavad tulema automaatselt, mis omakorda suurendab enesekindlust. Mul on vaja analüüsida/näha vastase kehakeelt, tema liikuvust ning pean suutma vastata sellele ilma mõtlemata. Ma pean vaistlikult ära tabama vaba koha kehal ning sinna suunama löögi. See nõuab meeletut pühendumist, mis seal salata, minult isegi pisaraid aga annab teadmise, et saan hakkama.

Teiseks põhjuseks, mida mitmetes vestlustes on mainitud - hirm haiget saada. Kikkpoks on paraku selline ala, mis võib lõppeda sinise silma või verise ninaga. Selle hirmuga kaasneb veel teine tunne, alandus, et ollakse seda sunnitud tunnistama. Kikkpoksijad ja kõik fighterid on tegelikult väga uhke olemusega ning nende jaoks on auküsimus olla vapper. Isiklikult arvan, et sellise hirmu vastu aitab taas kord treenimisest saadav teadmine tekkinud oskustest ning sellega kaasnevast enesekindlusest. Vahel mõtleb kikkpoksja vastase tegelikkusest tugevamaks. Selle taga võib olla eelneva fighti negatiivne kogemus, kellegi räägitud info, vaadatud video jne. Siin näen mina suurt rolli treeneril  ning sekundantidel, kes peavad suutma kikkpoksijat häälestada võitma, summutama temas kahtlused ning toetama kogu ringis oleku vältel.

Üks väga oluline asi, mida tihti alahinnatakse just amatööride võistlustel on sekundandi roll. Sekundandid peavad tundma kikkpoksija iseloomu ning võitlusstiili. Kikkpoks on tegelikult meeskonna ala, sportlane ei ole kunagi ringis üksinda. Tal on sekundandid, kes näevad võistlust kõrval ning ütlevad ette lööke ja kominatsioone. Inimesed, kes raundide vahel suudavad anda tohutu motivatsiooni laengu, panna kurnatud sportlase endast andma maksimumi. Võin oma kogemustest öelda, et kui sekundant pole piisavalt pädev ringis oleva võistleja koha pealt, siis fighter suure tõenäosusega kaotab. Ühel võistlusel ütles minu sisetunne, et pean töötama esimese numbrina kuigi sekundant soovitas just vastupidist. Loogika „ütles“, et tema näeb ju ringis toimuvat kõrvalt paremini. Kõik see jättis päris pikaks ajaks jälje ning nüüd jälgin hoolikalt, kes mind sekundeerib ning aitab ettevalmistuda. Kõige hullem variant kikkpoksijale on kui ta avastab, et võistleb „üksinda“ ringis.

Me kõik läheme ringi võitma, soovime endast anda parima, kuid paljud meist unustavad ära, et võitmiseks ei piisa ainult füüsilisest ettevalmistusest, tugevast treeningust vaid on vaja ka teada, mis toimub meis endis kui valmistume fightiks, astume ringi, kui tavapärane taktika ei tööta. Sageli ringis ei võida mitte see, kes on füüsiliselt tugevam vaid see, kelle psüühika peab survele vastu.

Kersti Järve
Estonian Academy of Kickboxing