Raskesport.ee

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

RASKESPORT.EE PORTAAL ON UUENDAMISEL.
Osad uudised võivad olla ajutiselt kättesaamatud. Vabandame!

Avaleht Taipoks / kikkpoks Nokaut: maagiline, glamuurne, brutaalne

Nokaut: maagiline, glamuurne, brutaalne

Iga fighter unistab võita KO-ga ja mitte keegi meist ei taha kaotada KO-ga. Võistluste publik soovib võimalikult säravaid nokaute. Mis on selles nii maagilist? Mis peitub selle kirgliku ja vahel ka brutaalse lõpplahenduse taga? Mida tegelikult kujutab endast nokaut?

See on kikkpoksi (taipoksi, MMA, poksi) matši dramaatiline lõpp. Üks sportlastest lebab ringis maas ning on muutunud „ajutiselt“ teadvusetuks. Tuginedes WAKO (World Association of Kickboxing Organizations) reeglitele, siis on nokaute kahte tüüpi: „klassikaline“ nokaut (KO) ja tehniline nokaut (TKO). Siia lisandub veel nokdaun ehk kui üks fighteritest on pikali või puudutab matti, mõne teise kehaosaga peale jalgade. Ka siis, kui ta on jäänud ringi piiravate köite külge rippuma ning hõljub seal vaikselt. Kohtunik alustab kümneni (kaheksani) lugemist ja kui nokdaunis olev sportlane pole lugemise lõpuks võimeline jätkama, siis fight lõpeb TKO-ga. Enamasti on ühe matši ajal lubatud kolm nokdauni ja peale seda loeb kohtunik fighti TKO-ga lõppenuks. Isegi kui sportlane on võimeline tõusma, loetakse TKO, seda eelkõige tema enda turvalisuse huvides, sest tõsise vigastuse oht on väga suur.

Matši võib katkestada ringikohtunik, arst, sekundant või sportlane ise. Näiteks kui silmade ümbrusesse (kulmule) on tekkinud haav, millest veri võib voolata silma ning takistada fighteri nägemist. See omakorda tähendab, et ta ei suuda enam end korralikult kaitsta. Sellisite otsuste puhul kuulab ringikohtunik ära arsti arvamuse. Verine nina ei pruugi takistuseks olla. Ka kergelt lonkama sundiv jalatraumaga võib võistlus jätkuda. Mina olen ringis näinud sportlasi, kes suruvad hambad risti ning lähevad läbi tugeva valu lõpuni. Pärast välja astudes suudavad vaevu jalale toetuda aga tihti on neil lisaks kirumisele õnnelik naeruvine näol. Kui mõistlik jätkamine oli, on eraldi küsimus. Suure tiitlivõistluse puhul mõistetav. Aga väikene kohalik turniir? Selleks ongi oluline sekundandi roll. Sekundant peatab fighti visates ringi käterätiku. Tavaliselt tehakse seda siis kui fighter on ülekoormatud, kaitse muutub olematuks ning ta ei suuda rünnakutele vastata. Esmasel kohal on sportlase tervis, et vältida nokauti või tekkida võivat vigastust. Samuti võib sekundant visata käterätiku kui vastane osutub liiga palju tugevamaks, kaalukamaks kui kogenenumaks. Ego saab päris korraliku löögi, sest ükski fighter ei taha „niisama“ alla anda. Nad on sellistes küsimustes emotsionaalsed ning uhked. Olen käterätiku ringi viskamise variandi pidanud üle elama kaks korda. Esimene kord oli minu vastaseks WAKO valitsev maailmameister Paulina Biec Poolast, kelle kõrval nägin välja kui päkapikk. Tema oli üle 15 kg raskem (naiste absoluutkaal algab 70 kg). Pealegi oli see mu elu teine fight! Kogemuste puudumise tõttu ei osanud ma olukorda adekvaatselt hinnata ning pidasin kõike tõeliselt alandavaks. Pisaraid jätkus päris kauaks. Minu treener, kes sekundeeris, nägi et vastane on tunduvalt tugevam, kogenum võttis vastu ainuõige otsuse ning katkestas matši visates käterätiku ring.

Enamik fightereid läheb ringi eesmärgiga nokauteerida vastane võimalikult kiiresti. Ühe löögi KO-d on väga harva esinenud kikkpoksis. Eestis on siiski üks silmapaistev näide olemas – Dmitri Vorobjov, kes võitis maailmameistri tiitli ühe löögiga! 2003 aastal Jaltas, matš kestis 10 sekundit!

Kuigi eemalt paistab kõik äärmiselt lihtsana, lähed ringi ja lööd, eelneb tavaliselt nokaudile löökide kombinatsioon. Kikkpoksis olenevalt stiilist, kas jala, käe või põlvelöögid kombineerituna. Fighter, kes suudab selle sooritada on maksnud väga kõrget füüsilist ja psühholoogilist hinda. Ta on aastaid tundide kaupa iga päev treeninud, et sooritada just õigel hetkel vajalik kombinatsioon õige kiiruse ja tulevusega. Treening võib olla väga rutiine, viimistledes lõpamtuseni ainult mõningaid üksikuid löögikombinatsioone. Käed ja jalad peavad hakkama iseenesest „lendama“. Sportlane lõpetab analüüsimise, tegutseb „automaatkäiguga“.

Nokaute saavutakse läbi tohutu harjutamise ja pidevate sparingutega. Selleks, et sooritada õieti nokauti, peab teadma, kuidas rünnata oma rivaali keha. Millised „sihtmärgid“ võivad põhjustada murdumist. Näiteks korralik löök vastase põse pihta, mis tekitab vibreeriva liikumise läbi alalõua koljuõõnde. Sellest tingitud šoki tulemusel tekib tunnetuslik segadus, aju sunnitakse „välja lülituma“ teadlikust tegevusest. Highkick vastase kaela pihta võib põhjustada teadvusetust sest seal asuvad enamik verd ja hapnikku ajju kandvatest suurtest arteritest. Samuti asetseb sisekõrvas organ, mis kontrollib tasakaalu. Tugev löök suunatuna kõrva taha paneb vastase kõikuma ning suure tõenäosusega lebama.

Tihti räägitakse veel „lucky punch'st“ (õnnelikust löögist). See on suvaline löök, mis lõpeb nokaudiga. Nii öelda ekslev löök, millele poleks pidanud tegelikult järgnema nokauti. Näiteks kui algajal poksijal õnnestub Mike Tysoni ühe löögiga saata nokauti, võib seda nimetada „lucky punch'iks“. Alati ei pruugi nokauti põhjustav löök olla tugev, vaid selline, mida vastane ei näe. Silmi fighti ajal pole soovitav sulgeda!

Kikkpoksi ja teiste täiskontakt alade võlu seisneb suures osas ka selles, et kunagi ei või teada, millal tugevas kaotusseisus oleval sportlasel õnnestub sooritada üks ainus jõuline löök õigel momendil ning võita matš.

KERSTI JÄRVE
Estonian Academy of Kickboxing

 

Küsitlus

Kust ostsid viimati spordivarustust või trenniriideid?