Raskesport.ee

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

RASKESPORT.EE PORTAAL ON UUENDAMISEL.
Osad uudised võivad olla ajutiselt kättesaamatud. Vabandame!

Avaleht BJJ / lukumaaldus Brasiilia Jiu-Jitsust Eestis ja Hawaiil

Brasiilia Jiu-Jitsust Eestis ja Hawaiil

Paremalt Harry, Romulo Barros ja trennikaaslane RichLõpetasin just oma teise suurvõistluse Hawaiil ning mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg natukene kirjutada treeningutest ning tasemest teisel pool maakera. Hoian jutu lihtsana ning kirjutan esimesena positiivsetest asjadest ning teisena negatiivsetest.

Endast niipalju, et alates 2011 aasta septembrist alustasin maasvõitluse treeningutega 3D Treeningus ning läbisin korralikult baaskursuse. Jätkukursusest jäi peale SBG turniiri hüppeliigese vigastuse tõttu lõpp konarlikuks. Osalesin ka mingil määral reedestel maadluse treeningutel, kus sain oma elu esimesed kogemused.

Hawaiil olen treeninud alates juuni algusest Brazilian Freestyle Jiu-Jitsu akadeemias Romolo Barrose (must vöö Rickson Gracie all) juhendamise all. Romolot ja Relson Graciet võib võrrela Priidu ja Martiniga Eestis, nimelt on nemad olnud kõige olulisemad inimesed BJJ arengus Hawaiil. Praeguseks hetkeks on Hawaiil klubisid metsikult, enamus treenib kaks korda nädalas Gi-ga ja korra ilma Gi-ta. Kes tahavad rohkem arengut käivad enamasti kahes klubis korraga, et saada nädalas 4-5 trenni, hinnad jäävad olenevalt klubist 80 ja 100 dollari vahele kuus.

Mida positiivset olen siin treenitud ajaga kogenud? Nagu teada ei ole Eestis Gi-ga treeningud väga populaarsed, seega esimesena tooksin esile Gi treeningute olemasolu. Endal oli ausalt öeldes enne Gi treeninguid kerge vastuolu, seda just nimelt sellepärast, et grappling tundus mulle alati reaalsem, kuid Gi tõi ellu ka BJJ sportliku võitluskunsti poole ning seda naudin südamest. Kui tegeled grapplinguga, siis Gi-ga treeningud annavad sulle veelgi rohkem mõtteainet ning ka vaheldust, et jits enda jaoks huvitav hoida.

Üks esimesei asju mis treeningutel üllatas oli soojendus, nimelt tehakse soojendust ülima põhjalikusega - soojendus kestab kuskil 35 minutit ning selle eesmärk on füüsilise vormi parandamine, kui ka lihaste korralik venitamine. Enda kogemusest võin öelda, et mulle on selline soojendus tunduvalt painduvust lisanud.

Treeninguid viib läbi Romolo isiklikult, kuid enamasti osaleb ka teine must vöö. Treeningu seltskond on erinevalt Eestist üsna kirju. Rullida saad alates sinisest vööst kuni mustani välja. Selle positiivne külg on, et õpid parandama vigasid mis valge, sinise vöö puhul ei pruugi esile tulla ning loomulikult omandada uusi asju. Samuti on ennast võimalik lilla ja pruunide vöödega kiirelt maapeale tuua, kui laiskus liigsest enesekindlusest külla tuleb.

Mis mulle eriti meeldib on võistlustel valitsev õhkkond, igale võistlusele saabub siin tohutu hulk inimesi ning juba saali astudes on tunda pinget, iga klubi tahab olla parim, see paneb ka ennast rohkem pingutama, kuigi minu võitude puhul oli saalis kuulda ainult suurt ohet.

Mis on siinsetes treeningutes negatiivset ning miks hindan Eesti trenne paremaks!

Neid põhjuseid ei anna kaugelt otsida. Esimese asjana jääb siin silma valgete ja siniste vööde nõrk tase. Selle peamiseks põhjuseks on treeningutel puuduv loogiline õpetamise süsteem, kui 3D Treeningul on kindel kava millest lähtutakse, siis siin inimene liitub lihtsalt grupiga ning hakkab õppima näiteks backi enne, kui ta teab mis mount või side on. Esimesel treeningul kohtasin just sellist inimest, kes oli kolm kuud trennis käinud ning ei teadnud mis close-guard on. Sellest lähtuvalt jääb ka õpilaste oskus küsida õigeid küsimusi nõrgaks. Ütleksin, et Eestis treenides õppisin ma kolme kuuga rohkem, kui siin õpiksin 6 kuuga.

Süstemaatilise õppimise edukust tõestavad kahel suurvõistlusel võidetud neli medalit. Esimesel No-Gi’s pronks ning teisel võistlusel Gi White Belt kuld, No-Gi White Belt hõbe ning No-Gi Blue Belt pronks. Kindlasti võib need võidud lugeda suuresti 3D Treeningu viljaks, kuivõrd näiteks Gi võistlusel võitsin kõik matśid tagantkägistusega ning seda ainult backi võtmise ja lõpetamisega mida õppisin baas- ja jätkukursusel.

Viimasena tooksin esile maadluse olulisuse, mida 3D Treening on aina enam hakanud treeningutesse lisama. Üha rohkem olen veendunud selle vajalikuses, juba vähesed maadluselementide oskused näiteks single leg kaitse ja korralik sprawl võivad otsustada matśi. Siinsed klubid maadlusele palju rõhku ei pööra ning sellepärast on vähese pagasiga juba kohalike ees oluline eelis. Seega soovitan kindlasti jitsi õppijatele pöörata olulist tähelepanu ka maadlusele, igatahes mina kavatsen seda nüüd tunduvalt rohkem teha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et hetkel tundub Eesti lukumaadluse tulevik helde, 3D Treeningul on vähemalt minu arvates toimiv süsteem olemas ning tase isegi ligi 30 aastat õpetavate Ameerika akadeemiatega võrreldes kõrge.

Autor: Harry Liimal

 

Küsitlus

Kust ostsid viimati spordivarustust või trenniriideid?